Oandu - Aegviidu, vol 1

1. päev

“Okei…muide…me päriselt TEEMEGI SEDA! Vähemalt 9 km on tänaseks selja taga. Kahjuks või õnneks, väikeste viperuste tõttu ei jõudnud täna pikemat distantsi ette võtta. Järgmine telkimisala oleks veel 17 km kaugusel. Panime praegu oma laagri VÕSU RMK alasse püsti.

Mul väike varvas pullib - proovimatka katki tehtud vill veits valutab. Paar leebemat roppsõna sai ka rajal juba öeldud, aga see õnneks mööduv nähtus, siiani :)

Tulejumal Indrek sai ka tule ülesse. Polnudki see teps mitte kerge täna. Ühtegi kuiva puud just naljalt leida ei olnud. Hakkame just endale õhtusööki valmistama - lihapallid kartulipudruga, või noh, vastupidi. Nom-nom! Me haiseme juba nagu lõke, aga kes meid siin metsas ikka nuusutab :) Kell on 21:53, lõpuks telgi chill. Kõht on täis. No ikka väga täis. Magustoiduks oli ju veel Indreku ema kaasa antud rabarberikook. No ütleme nii, et oli uhke õhtusöök, ei saa kurta. Hetk tagasi silkas üks reinuvader telgi eest läbi. Tore on olla looduslaps :)

Egas siin muud enam ole kui natuke raamatut lugeda, vb ka väike kaardimäng ehk ja siis unemaale. Homme uus ja ettearvamatu päev tulemas.”

Nüüd tagantjärele mõeldes meie esimesele päevale - pfff, see oli ju köömes :D Kuigi ka juba siis viimastel kilomeetritel oli suts ekstreemsem kitsas metsatee, jalad loivasid vilta kuna tee oli kaldus ja villid andsid juba tunda. Matka jooksul veetsime öid erinevates huvitavates kohtades, ja tegelikult Võsu oma oli üks igavamatest. Aga tore jõgi sulises kõrval ja palju “toredaid” kihulasi oli seltsiks :)

2. päev

“Nõmmeveski. Siin me nüüd oleme. Juba 2. päev praktiliselt selja taga, nagu naksti (tegelt mitte nii naksti). Hommikul Võsul magasime nii kaua, kuniks iluund jätkus. Kella 9-ni seda ka jätkus. Sõime putru, panime laagri kokku ning hakkasime vaikselt astuma. Plaan oli veel poest ka läbi minna, kuna rajal neid just iga nurga peal ei ole. Pood oli u 1 kiltsa kaugusel Võsu asulas. Seega aja kokkuhoiu mõttes silkas Indrek üksi poodi, tõi natuke söögimanti juurde. Mina tiksusin üksi ja valvasin kotte. Alles 12 paiku saime päriselt liikuma.

Täna jätsime 17 vinget kilomeetrit selja taha. Tglt on raske neid emotsioone sõnadesse panna, mis rajal esinevad. Pead ise järgi proovima :) Nende 17 km sisse mahtusid avarad krõbisevad männikud, sumedad ja veits creepyd kuusikud, rohelised sillerdavad karjamaad ning ürgsed jõeorud. Väga mitmekesine igatahes. Tõesti hämmastav on see, kui üks hetk sammud rõõmsalt päikselises männikus ja teine sekund juba hops, avastad end uitamas müstilises kuusikus. Väga järsud, kuid see-eest meeli ülendavad üleminekud.

Ma ei hakka valetama, et need tänased kilomeetrid olid meeletult kerged, ei olnud. Vasak jalg ei taha üldse koostööd teha, on ville täis ja ja igal sammul need ka tunda annavad. Seljakott ei ole ka just ainult paar kilo, et sellega lennata ei õnnestu, ausalt :) Eks sellised matkad olegi - ilu ja valu käsikäes.

Igatahes Nõmmeveski telkimisalasse me täna jõudsime ja õhtu on siin olnud megailus. Just saime nautida telgist jõe kohal loojuvat päikest. Linnud laulavad ja elu on ilus. Ilmaga on siiani ka tõesti vedanud. Möödunud ööl oli mingi hetk ainult 6 kraadi. Vaatab, mis tänane öö toob :) Ciao.”

Jah, ütleme nii, et Nõmmeveski oli epic. Kuigi viimased kilomeetrid tundusid kui terve igavik, aga see-eest ülima vaatega. Kõrged vaated jõeorule ikka sillerdavad veel silme ees. Päike kumas puude vahelt ja õhk oli männilõhna täis. Kui telklasse jõudsime, oeh, see tunne oli jälle nii tore nii tore. Viskasin kohe pikuti lebosse pingi peale ja lihtsalt olin. Lihtalt olemise käigus rikkusin muidugi oma ülicooli roosa pusa ära, mingi löga oli seal pingi peal. Aga mis seal ikka, ma väga ei jõudnud isegi nukker olla :)