Meie elu Budapestis 4. osa

Budapest on üsnagi koduseks nüüdseks muutunud. Argipäev ja turistielu on omavahel mõnusalt seotud ja kena balanss on nende vahel. Suurema osa ajast oleks nagu täitsa tavaline inimene siin linnas ;) Prutsil veel ikka on kahtlusi üksi koju jäädes, et jälle teda jäetakse maha, mida illustreerib ilameri põrandal. Ta lihtsalt ei suuda seedida seda, et ta ei saagi igal pool kaasas olla.

Mul on teile jälle ühest seiklusest rääkida. Üsnagi totter teine :) Sedap et, meil oli auto 5 päeva kadunud. See vist oli (tahaks loota) once in a lifetime situatsioon, et sa lihtsalt ei tea, kus su auto on. Meil on enamjaolt auto pargitud ühte suurde tasuta parklasse Heros’s square’i lähedal. Aga esmaspäeval hakati juba maratonieelseid ettevalmistusi tegema ja seal oli vaja parkimisplatsid autodest puhtaks saada. Me just vahetult enne seda ei olnud näinud parkimiskeelu märki, kus olid kuupäevad, millal autot seal parkida ei saa. Niiet, nad viisid auto lihtsalt kuhugi mujale ära.

Kui Indrek käis üks õhtu jooksmas ning avastas, et autot enam polegi, siis pöördus ta seal mingite turvalaadsete inimeste poole. Nad ei osanud inglise keelt rääkida. Kuna oli õhtu, siis seal polnud maratonimeeskonna liikmeid ka, kelle poole pöörduda. Indrek käis siis järgmine päev ka seal ja sai kellegagi jutule seal, kes oskas inglise keelt. Ta oskas ainult öelda, et vb viidi auto kuhugi siia lähedusse. See oli ka suht lambine, see info ei olnud nagu suureks abiks. Defineerida selle pargi lähedust, siis see on mingi üle 5 km raadius, mida peaks läbi otsima. Ja no mis meil muud üle jäi. Kõmpisime üks päev nagu mingid töllakad mööda seda ala ringi seal, ümber selle meeeletusuure pargi. Uurisime veel võimalikke tänavaid. Ei miskit. Olimegi juba terve suure ringi peale teinud sellele pargile, kui nägime pm pargi sees asetuvat mingit parkimisala. See oli meie viimane lootus.

Ja oh seda suurt õnnetunnet, mis meid siis valdas. Keset tühja lootusetust märkasin ma meie autonumbrit ja mul käis valu südamest läbi. Seal ta siis oli, täitsa olemas ja lõpuks käega katsutav. See oli jah huvitav, et ma märkasin autonumbrit enne, kui autot ennast :) Kõik oli jälle tore edasi.

Peale Pruutuse haigust polnudki me mingit pikemat jalutusringi ette võtnud. Käisimegi siis ühel ilusal sügispäeval Margaret Island’il jalutamas ja pisikest pikniku pidamas. Pruutus oli ikka päris kutupiilu koju jõudes. Pühapäeval jõudis ka meile sügis. Üsna ootamatult, võiks öelda. Kui laupäeval käisin matkal ja oli veel mõnus soe T-särgi ilm, siis pühapäeval läks väga järsult külmaks. Pidime joped sebima. Alguses nagu ehmatas see jahedus veits ära, aga praegu on päikesega väga ilus ja mõnus ringi patseerida.

Täna toimus Budapesti maraton. Kuna ilm oli ka super (jälle), siis otsustasime kaasa elama minna. Väga äge oli. Indrek muidugi kibeles ka jooksma, et oli vist päris raske pealt vaadata :) Mõnda aega elasime raja ääres jooksjatele kaasa ja siis suundusime Mattiase kiriku juurde. Vautsivau jällegi, millised vaated. Trimpasime pisut teed ühes välirestos ja nautisime vaateid.

Noniii, nüüd aga on aeg üllatusmuna sisu avaldada…trummipõrin…paramparampapapaa…ME TULEME KOJU TAGASI!!!!! :D Ja mul on kusjuures täiega hea meel selle üle ;) Vanadus hakkab vist ikka ligi tikkuma, sest kodus on ikka kõige parem. Lisaks turistitamisele oleme ju siin ka igapäevaselt tegelenud muude asjadega, töö teema ja nii. Indrekul oli tegelikult algusest peale lootus saada ühte konkreetsesse firmasse tööle, aga suure konkurentsi tõttu see seekord ei õnnestunud. Ta küll veel uuris ja puuris teisi variante, aga mitte miski nagu väga ei köitnud.

Mina hakkasin ka mõtlema, et pikemas perspektiivis ma ei teagi, kas ma tahan ja viitsin siin fotograafiaga tegeleda. Siuke tunne on nüüd, et meil on tegelikult Eestis palju rohkem võimalusi. Ja tegelikult ikkagi päris palju jääks ka siin keelebarjääri taha, mina ei oska ungari keelt ja siinsed inimesed väga ei taha või ei suuda inglise keeles suhelda.

Aga kõik see trip on olnud väga mõnus vaheldus ja ju siis oli vaja korra eemale saada ja avastada, mida me tegelikult tahame. Mul on uued põnevad tuuled puhumas fotograafia maastikul. Nüüd koju jõudes on vaid vaja tegutsema hakata. Fotograafia mind igatahes köidab, aga tahaks sellel maastikul edasi areneda ja nüüd mul on suund silme ees. Eks üsna pea ka räägin nendest uutest tuultest ;)

Meile meeldib reisida, selles pole kahtlust! Aga ega tegelikult polegi nii mugav võõras keskkonnas elada. Eestis on ju kõik olemas - pere, sõbrad, töö… ja reisimisvõimalus ju ei kao ka kuhugile. Et praegu läks nii, vaatab mis tulevik meile veel varuks hoiab.

Nüüd on veel nädal aega Budapesti nautida, siis liigume paariks päevaks Viini, seejärel tripime Saksamaal ja ehk novembri alguseks oleme kodumaa pinnal tagasi. Halleluuujah :)