Julge unistada!

Heihei. Mingit sajandisündmust vahepeal toimunud pole, aga proovin endale kirjutamisharjumust tekitada. Kord nädalas võiks ju ikka välja vedada. Olen sattunud maale chillama, mis ideaalis võiks mõttelennuks mõnus keskkond olla. That’s what I’m talking about:

Ausalt öeldes, ega see praegu ei aita küll, kui nohu pärast jooksevad silmad vett ja iga viie minuti tagant on emal midagi supertähtsat minuga arutada. Aga saab hakkama. Peab saama.

Kui mul mingist sajandisündmusest rääkida pole, siis on hea võimalus “deep” olla. Mõtlesin, et räägiks veits unistustest. Ma ise leian, et olen pigem unistaja, kui kahe jalaga maa peal tüüp. Tahaks loota, et vähemalt pool jalga ikka maa peal on…ma laenan vahepeal Indreku jalgu ka ;) Aga unistada on äge ja keegi ei saa sind keelata seda tegemast. Eks iga ühel ole ka neid unistusi, kel suuremad, kel väiksemad. Aga ma reeglina ei piirdu mingite väikeste unistustega, lähen ikka all in ;) Miks mul muidu ribide vahele eluks ajaks kritseldatud on “Be brave enough to dream, and crazy enough to follow through”. Why not? Suuri unistusi unistada on seepärast äge, et tekib siuke mõnus adrekas, et iga päev saad sellest unistusest ainult mõned puslejupid kokku panna. Pusle on liiga keeruline, et ühe päevaga kokku saada. Jah, mul on paar suuremat unistust. Kaks neist loodetavasti varsti täituvad ka. Aga neidki “puslesid” on hakatud vargsi kokku panema üsna mitu aega tagasi. Igatahes, my point is, julge unistada! Kõik unistused ei saagi täituda või kui saavad, god bless ya! Aga ma ei saa ennem alla anda, kui ma isegi mitte proovinud ei ole.

No üks mu unistustest on olnud teha pikk matk. Nagu ma juba maininud olen, siis see meil ka plaanis on. Jah, ma olen ennegi matkanud. Jah, mulle meeldib looduses jämmida, telgis magada ja Indrekut käbidega loopida…aga ega ma tglt päris hästi ei tea, mis mind ees ootab. Nii ongi põnev, vist :) Egas päris nii ei ole ka, et YOLO, lihtsalt lähen. Vaimu ja füüsist olen püüdnud veits ikka timmida ka. Lugesin hiljuti raamatut Wild (by Cheryl Strayed). Sellest on ka film tehtud aastal 2014, kus peaosatäitja on Reese Witherspoon ja kusjuures ma just avastasin selle. Nüüd kui raamat loetud, on huvitav ka film ära vaadata. Raamat räägib ühest vingest naiskast, kes kõndis üle 1000 miili mööda Pacific Crest Trail’i. Rada lookleb USA lääne rannikul, Mehhiko piirist Kanadani. Fakt on see, et too naiska on epic, aga raamatus kirjeldatud vaated, seiklused, vabadus - kõik oma ilu ja valuga… ma tahan seda kogeda! Some day! Kõige pealt püüan Oandu-Ikla rajaga ära maadelda. Aa ja, Cheryl kaotas ainult vist 6 varbaküünt selle matka jooksul :) Ma ei teagi täpselt, kust mul see maa lähedusvajadus tekkinud on - kas olen vanaks jäänud või hoopis vastupidi, ma ei ole kindel. Igatahes linn on minu jaoks muutunud pisut frustreerivaks, tunnen vajadust oma keha ja meeli tuulutada.

Killuke Pacific Crest Trail’ist (interneti avarustest):

Mul on veel mõned toredad unistused, küll te neist ka veel kuulete. Unistame aga edasi ja püüdleme kõige selle poole, mis meid õnnelikuks teeb!

Väike filmisoovitus ka: Into The Wild … või kui oled juba näinud, vaata veel kord ;)