Elada hetkes…

“In today’s rush we all think too much - seek too much - want too much - and forget about the joy of just being.” Eckhart Toll

Kevad on täiega südames. Jeeeee! (Siiralt loodan, et päike alla ei anna ja särab rõõmsalt edasi) Aga mida uut? Haigusevimka, tahaks loota, et on selleks korraks seljatatud. Lasteaiapäevad on ka ses suhtes toredamad olnud, et saab lastega rohkem värskes õhus jämmida. Piknik Schnelli tiigi ääres oli muidugi pisut ekstreem, kuna kajakapande tahtis meie võikusid ilmselgelt endale hamba alla saada. Kolmapäeva sume õhtu sai jällegi vanalinnas veedetud, seekord Bretiga. Kui sa ei ole veel neid ülimõnusaidjamotiveerivaid pilte näinud, siis check them out. Reede õhtu oli ka chill. Kimasime Tour d’ÖÖ rahvaga linna pääl. Ilmaga muidugi jälle vedas sajaga. Nende ilmadega võib ju täitsa ära harjuda :) Fingers crossed, et nii ka jääb ja ehk juuni kuus lund maas pole. Hetkel istun Indreku vanemate diivanil. Raplas. Pleed ümber. Läppar süles. Pruutus vingub kõrval. Ma ei tea mis teema sellega on, alati peab mingi segav faktor olema, kui ma püüan siin (omast arust) asjalikku juttu ajada. Aga ma nüüd lähen jälle nö sügavamate teemade juurde. Me like it!

Ma tegelikult tahaks ka ära mainida (mis kehtib ka minu eelnevate ja minu tulevaste postituste kohta), et kõik see mida ma oma blogis kajastan, need on minu mõtted ja arusaamad ning nendega ei pea alati nõustuma. Me olemegi erinevad ja erinevus rikastab. Kui teil on endal mõndasid teemakohaseid mõtteid, mida tahaks jagada, siis te võiksite vabalt all kommentaarides neid jagada. Olekski põnevam!

Et miks siuke pealkiri ja tsitaat? Mulle on jäänud mulje, et aeg ei oma enam väärtust. Mitte üldistades… jookseme pea laiali otsas - suurem osa ajast tööl, lapsed ja loomad, naine/mees ka veel, ja tahaks oma hobiga ka tegeleda, nv tahaks mampsi ja papsi külastada, kui jõuab, sõpradega tahaks ka vahel paar sõna vahetada… igatahes jamh, minu jaoks isiklikult on see päris ulme teema. Ma olen totaalselt happy nende inimeste üle, kes selle kõigega toime tulevad, ausalt :) Ja selline elu on tegelikult täiesti mõistetav, süsteem ju ei võimalda muid variante. Või siiski…võimaldab ikka küll, eks tuleb lihtsalt mugavustsoonist välja tulla ja erinevaid võimalusi ise luua. Mitte, et see alati kerge saaks olema, aga kes ütles, et elu peab kerge olema! Ma võin küll kõlada naiivselt, aga mina mõtlen alles siis järglaste peale, kui mina ja mitte ainult mina, vaid ka minu teine pool saame neile jõnglastele ka koos veedetud aja (nats rohkem, kui nädalavahetused) kindlustada. Töö on elu üks osa ja see on täiesti ok, aga ma mõtlen, et mina tahaks mitte elada, et tööd teha vaid eelkõige elada ja lisaks ka südamelähedast tööd teha. Mu vanaema ikka ütleb: “Raha on kõige tähtsam. Ilma rahata ju ei ela.” Mitte, et ta midagi valesti ütleb, aga raha on vaja täpselt nii palju, et sinu peamised vajadused rahuldatud oleks. Ja tegelikult ei ole vaja miljoneid, et meie peamised vajadused rahuldatud oleks. See vingerpuss, mida aju mängib, luues illusioone, et seda ja teist on täiega poest vaja kuna mu elu ei saaks lihtsalt ilma nendeta toimida, see on juba teine teema. Elus on palju muud toredat kui asjad.

Minu point on, et võiks olla rohkem kulgemist, mitte igapäevast ringi rapsimist. Näiteks, tahaks vahel aasal lihtsalt istuda ja nurmenukku nuusutada - nuusutada nii, et kuklas ei oleks mõtteid a la sellest, et 13 minuti pärast pean sinna või tänna minema, mees vaja toita, tööks vaja valmistuda ja pesu vaja pesta jne. Ja tahaks üldse, et ei peaks koguaeg mõtlema, et mida vaja teha või mida võiks teha. Tahaks osata lihtsalt hetkes olla. Egas ma ise ka, siuke veits imelik, kui palju on teha, siis ei taha teha ja kui vähe on teha, siis nagu koguaeg peaks midagi tegema. Aga ma tahaks olla ükskord see inimene, kes saab ja oskab olevikku nautida ja mitte ringi rapsida. Alateadvuses kripeldab tunne, nagu peaks ennast pidevalt kehtestama ja kellelegi või millelegi miskit tõestama. Me elame ainult iseendale, mitte teistele. Lihtsalt viisaks on teistega arvestada ;)

Tegelikult minu eluga on praegu kõik chill. Ja ma väga hindan seda kõike, et ma saan aasa peal nurmenukku nuusutada ja teha seda kauem kui 13 minutit, ma saan tegeleda südamelähedaste hobide ja töödega, mul on aega Pruutusega ringi kalpsata jne. Peace!

Väga emotsionaalne kõne, aga ta jutus on iva ;) :

By the way, me ostsime matka jaoks siukse ägeda retro vidina - rootsi sõjaväe kateloki: