Oandu - Aegviidu, vol 2

3. päev

“Nonii… uus päev jälle peaaegu, et selja taga. Esimene pool päevast oli jälle raju, aga õnneks ülejäänud pool päevast on olnud ülichill. Distantsidega õnneks hullu pole veel saanud panna. Praegused vahemaad telklate alade vahel on totrad. Täna tegime 14 km. Vaatad küll, et pfff, mis see ka ära ei ole. No on ikka küll! Ega need Lahemaa kurvikad ja mägised metsad just lihtsamate killast pole.

Maandusime täna Kalmeojas. Siit kohe kohe hakkab Viru raba. Juba igatsemegi meie taaskohtumist. Tänane viimane lõpp tundus jälle nagu terve igavik. See on kõikide distantside puhul nii olnud, et viimased km-id lihtsalt venivaaaad. Ma ikka täna maadlsesin iseendaga päris korralikult. Viis villi minu jalgadel mängivad ikka konkreetselt mäkra. Ära ei taha ka paraneda, ikka hjullemaks, ikka hjullemaks. No ja täna oli lagi pähe päike ka, ei ühtegi kosutavat pilve. Õnneks temperatuur polnud kõige karmim.

Kuna me täna jõudsime uude kohta mingi 16 ajal, siis oli aega chillilt võtta - maha istuda ja uus orienteeruv matkaplaan paika panna - esialgne oli liiga naiivselt planeeritud. Reaalsus on karmim kui vaimusilmas ettekujutatu :) Egas muud polegi hullu, kui et mingi 3. juuli paiku peaks/võiks kodukanti jõuda. No kena sissejuhatus on matkale tehtud, nüüd läheb suuremaks kõmpimiseks. Jalad võiksid ka pisut armu anda.

Aga tänane päev oli ilus - veel viimased nautimused Lahemaa metsikus looduses. Niiskest värskest õhust pakatavd jõeorud, paksud kummituslikud pankmetsad - mnjaaa, võimas! Mõni hetk kõndisime puulatvadega samal kõrgusel, krõbedad ja kuumad männimetsad krõbisesid jalge all ja suviselt kolla-rohetavad karjamaad pakkusid vaheldust. Homme jätamegi Lahemaaga hüvasti ja sukeldume Põhja-Kõrvemaa loodusesse. Homme hommikul peaks veel väikse “duši” Viru raba laugastes tegema, et saab vahva olema :)”

4. päev

“Whoopydoo, tunne on epic. Võimsad rajad on selja taha jäetud. Ma olen juba praegu ennast igati ületanud. Päääris vinged (loe:rasked) rajad on siiani olnud, uskumatu Eestimaa. Seda võimsam tunne on olnud, iga päev sihtpunkti jõudes. Jalad on pakud all ja villid möllavad jätkuvalt. Plaastrid lähevad nagu soojad saiad. Kõndimisega on nii, et mega raske on alustada - nii valus on, et pisar tahab silma tungida. Aga mõne aja pärast harjub selle valuga ära, kui nii saab öelda.

Tänane viimane suts - u 3.8 kiltsa Paukjärve juurest oli siiani vist kõige raskem lõik. Tahaks loota, et edasipidi läheb pisut lihtsamaks. Distantsid lähevad küll vist pikemaks, aga loodetavasti siis käidavamaks. Indrek siin arvab, et keerukamad osad peaks nüüd läbi olema, Aga niiiiiiiii palju on veel ju ees.

Tänane hommik oli jummala torekas. Värskendasime ennast Viru raba laukas. Vägagi karastav, peaks mainima :) Aga päike sillerdas taevas ja tunne oli hea. Kohe palju mõnusam oli peale pisikest suplust edasi liikuda. Bussitäis turiste rabas tsekkis ka silmanurgast, kuidas ma peale ujumist jalgu plaasterdasin. Oli vist omaette vaatamisväärsus.

Oleme praegu Jussi telkimisalas. Ilm kisub ka kehvaks ja kõht on megatühi. Aga kohekohe peaks chef Indrek miskit lauale tooma - sussutab seal juba tükk aega lõkke ääres. Toidu koha pealt on meil säästurežiim. Nälga ehk ei jää, aga priisata ka ei maksa. Homme lõpuks ehk jõuame suuremasse asulasse - Aegviitu. Seal nuumame ennast heast ja paremast täis (burksi tahaks) ja täiendame edasiseks varusid. Jesss!”

Ja siinkohal kahjuks lõppesid minu kirjutised. Kuid mul on rääkida veel küll - meie viimasest vihmasest ööst ja viimasest väga vihmasest ja hallist teekonnast Aegviitu. Õhtu kiskuski vihmale Jussi telkimisalas. Mu juustepesu toimus ka juba vihmasabinas aga õhk oli mõnus soe. No juustepesu oli ka muidugi omaette tsirkus, Indrek aitas katelokiga vett pähe kallata ja no lõppkokkuvõttes said juuksed puhtaks küll. Siis põgenesime telki konnutama. Me ei osanud arvata mis meid ees ootab. Meil polnud õrna aimu ka kas meie 20-eurone Jyski telk peab vett või mitte. EI PIDANUD, pagana pihta. Jah, me veits ujusime vees tol öösel. Indrek käis veel mingi aeg meie keepe telgile peale panemas, et miskit päästa. Aga peale seda jäi õhku väheks, niiet ta pidi veel korra välja minema, et neid keepe kuidagi kõrgemale asetada, et õhk läbi käiks. No vihma ikka kallas mõnuga.

Hommikul tekkis moment, kus vihm andis järele. Panime kiiresti laagri kokku (läbimärja telgi kotti) ja sõime. Kui liikuma hakkasime, jäimegi kohe äikese kätte ja vihma hakkas jällle kallama. Vaatamata sellele, et vihm on nõme ja märg, siiski jäid mu silme ette sillerdama megailusad vaated järvedele. Vihma sadas, vesi säbrutas vihmapiiskadest ja vesiroosid ulpisid selle kõige keskel. Päris palju rajast läks täpselt järvede äärest, nii et vahel olime peaaegu veega ühel tasapinnal ja siis jälle väga kõrgel. Siis ma vahel võtsingi hoo maha ja piilusin puude vahelt seda megailusatjaägedat loodust. Loodus kihas nii lärmakalt, nagu viibiks vihmametsas.

Ei möödunud palju aega, kui jalad juba lirtsusid ja plärtsusid, kuna olid läbimärjad. Ja kõndida oli veel oi kui palju. Kõndisime läbi Jussi nõmme ka, mida ma nii väga ootasin, et saaks seal vaadata ja pildistada. Aga minu nägemine oli piiratud, midagi ma oma keebi kabuutsi vahelt jalge ette nägin. Success! Igatahes, ütleme ausalt - ilm oli täielik fail! Ja nii ongi, kui vihma hakkab ja jääb sadama, on kõik nii masendav. Me pm kõmpisimegi 20 kiltsa peatumata, suurema enamuse lõpuks läbi Kõrvemaa metsade, kuni lõpuks jõudsime Aegviitu. Peatuda ei saanud ka seepärast, et umbne oli ja sääski oli mustmiljon. Jah, nutune seis oli. Ainult kummikommi saime hoo pealt nosida, aga need ajasid mul ka südame pahaks kuna jalgade valu oli nii rets ja üldse oli paha olla :)

Mingi hetk napsas meid kinni üks tore paarike, kellega me kõndisimegi lõpuni. Tempo oli hull, jalavalu läks ka hullemaks aga õnneks sai läkutada ja valu peale ei olnud mahti kogu aeg mõelda. Aegviitu jõudnud, ma jäin korra seisma ja see oli suur viga. Ma ei suutnud enam edasi kõndida. Me korra arutasime, et mis edasi saab. Indrek mõtles, et pole mõtet sado-masot ka teha ja et meil on võimalus rongi peale minna. Ma tol hetkel veel ei võtnud asja mõistusega ja ütlesin, et ahhh ma kuivatan jalad ära ja puhkan ning paneme edasi. Aga noo kui ma sain aru, et tglt mu jalad on ikka päris halvas seisus, siis lonkisin raudteejaama, panin kuivad riided selge ja plätud jalga ning läksime rongi peale. Indrek käis veel jooksuga poest söögimanti toomas ja nii me siis loksusime rongiga Tallinnasse ja Tallinnast bussiga Aresse.

Jahhh, muidugi mul kripeldas ja kurb oli tõdeda, et matk on selleks korraks läbi. Aga see, mis me tegime, oli juba täiesti mega! Kõige raskem ja ilusam 75 km rajast sai läbitud ja meenutada on nii mõndagi. Soovitan soojalt, kui vähegi võimalik, tehke ka ja te ei kahetse. Ma olen ikka ja jälle mõelnud, et tahaks minna Aegviitu ja edasi kõndida, aga nüüd on juba uued projektid käsil ja praegu enam ei õnnestu, aga kunagi ma kindlasti jätkan - siis juba parema varustuse ja ettevalmistusega!

Elu on seiklus!